Miks peaks tänane lugeja lugema 1944. a. trükivalgust näinud raamatut? Vastus on: selleks, et imestada, et hämmastuda, kui ajakohased on Nobeli auhinna laureaadi mõtted ka praegu, nii palju aastaid hiljem. See raamat on klassika, seda see on. Need mõtted olid ajal, mil see raamat sündis, päris ebatavalised. Maailmas valitses küllaltki teistsugune ühiskondlik ja majanduslik mõtlemine. Nõukogude Liit oli tollal väga austatud riik. Tema kanda oli Hitleri-vastase sõja põhiraskus, temasse suhtuti suure lugupidamisega ka Läänes. See andis teatud usaldusväärsuse ka Nõukogude Liidu sotsiaal- ja majanduspoliitikale kogu selle isiksusevastasuse ja riigikesksuse äärmuslikkuses. Ka Ameerika Ühendriikides oli riigikesksus väga populaarne.
Hayek käsitleb mitmeid ajaloolisi ahelaid, mis viisid just Saksamaal totalitarismini. Mitte see pole tema teose puhul tänapäeval oluline, seda on ajalooraamatutes palju jutustatud. Nüüdsel ajal on oluline näha neid üldinimlikke ja sotsiaalseid tegureid, mis ikka ja jälle taastoodavad ihalust sotsialismi ja totalitarismi järele. Ning just neid Hayek vaatleb.
Siim Kallas

Hayek oli möödunud sajandi üks tähtsamaid liberaalseid mõtlejaid. Tema idee, et vabadust ja heaolu luues peab eelistama individuaalseid, detsentraalseid otsuseid kollektiivsete instantside omadele, on tänapäeval aktuaalsem kui ei kunagi varem, ning mitte viimasel kohal ratsionaalse majandus- ja sotsiaalpoliitika kujundamisel. Eesti ühiskond on oma poliitilise sõltumatuse kümne aasta jooksul loonud struktuurid, mis on saanud eelkõige majandus- ja rahanduspoliitika alal inspiratsiooni Hayeki ideedest.
Manfred Wichmann