Ta teab, mis on parim kõigile, välja arvatud talle endale…
Jessica Claytonil on niisugune minevik, et ta tunneb end kõige paremini liikudes kogu elu ühest kohast teise. Ta on teinud edukat karjääri, aidates teistel oma üleliigsetest asjadest vabaneda – sest ta ise on saanud karmi õppetunni, et mida vähemaga sa end koormad, seda parem; niisamuti käitub ta ka oma suhetes. Ent uus klient toob Jessi tagasi Cape Sanctuarysse, linna, mida tema ei saanud kunagi nimetada oma koduks… aga mis on ikka veel tema noorema õe Racheli kodupaik. Lahus oldud aastad ei ole põrmugi vähendanud Jessi süütunnet, mis vaevab teda pärast seda, kui püstolikuulid röövisid nende vanemate elu ja muutsid õdede vahel kõik.
Samal ajal kui Jess aina pikendas vahemaad enda ja oma mineviku vahel, juurdus Rachel sealsamas, seades eesmärgiks, et maailm – ja tema õde – arvaks, nagu oleks tal piltilus elu. Aga noorima lapse invaliidsuse tõttu hakkab Racheli abielu mõranema. Nüüd vajab ta oma õde rohkem kui kunagi varem, ometi on ta õppinud valusatest kogemustest, et Jessica ei loo perekonda ja ta ei tohiks praegu õe peale loota.
Vastupidi oma soovidele leiab Jess, et hakkab kiinduma – oma õesse ja tema perekonda, isegi oma kliendi tülikasse poega Nateʼi – ja et on tulnud aeg elus kõik joonde ajada. Kas ta jätkab põgenemist valusa mineviku eest või jääb paigale ning teeb endas ruumi armastusele ja rõõmule?
