Hugo von Hofmannsthal (1874-1929) on uuema austria kirjanduse kõige olulisemaid meistreid. Kõigis sõnakunsti põhiliikides on tema looming olnud niihästi kujunenud traditsioonide täiustajaks kui uutele suundadele viitajaks; järelpõlvede hinnangus püsib ta ühena meie sajandi alguskümnendite saksakeelse kirjanduse juba vaieldamatuist klassikuist, kelles lahutamatult on seotud taidur ja mõtleja, esteet ja humanist.
Rea novelliideid visandas Hofmannsthal sõjaväeteenistuskohustust täites (1894. aastal, hiljem paar korda kordusõppustel); ta oli muide ratsaväeohvitser. Esimesena valmis 1895. aastal «672. öö muinasjutt», millele järgnes «Ratsameheloo» ja «Marssal de Bassompierre'i elamuse» kirjapanek, vastavalt 1898 ja 1900. Mõlemad novellid on ajaloolised: esimese taustaks on Itaalia revolutsiooniline ühinemisliikumine 1848. aastal, mille surus maha marssal Radetzky Austria armee, teise süžee on pärit prantsuse sõja- ja kirjamehe marssal Francois de Bassompierre'i (1579-1646) «Minu elu päevikust». Omapäraseks Viini-novelliks kujunes 1910 kirjutatud «Lucidor».
Ain Kaalep

Sisu:

Paljud tõesti peavad hinge heitma

Ratsamehelugu

Marssal de Bassompierre'i elamus

Üks kiri

Teed ja kohtumised

Hirm

Lucidor

Hetked Kreekamaal
I Püha Luuka Klooster
II Rändaja
III Raidkujud

De homine Austriacissimo