Kolhoosi kontor asub nagu mõõdetult küla keskel suurte kaskede vahel. Nii meierei- kui stepipoolsest külaotsast on siia ühepalju maad. Kontori kõrval paikneb klubihooneks nimetatud ehitus ja otse nende kahe vastas üle lainetava tänava kauplus, küll väike, praegu äärmiselt kaubavaene, aga ikkagi kauplus. Müügijõuetus on selle taandanud lihtsalt naiste harjumuspäraseks kokkusaamiskohaks, jutuveskitele on poetrepp ammusest ajast olnud jahvatamispaigaks. Meestele meelepärast magasinis müügil ei ole ja nemad siin ei käi.
Huvitav, kui riputaks sinna kärbestest kaunistatud riiulile Lii kingitud kollase merevaigust ripatsi. Kas leiduks ostjat ja palju antaks? Need kaks - peene hõbeketiga ehteasi ja kohalik kauplus - tunduvad sedavõrd kokkusobimatud, et ajab muigama. Ripatsi meenutamisega kaasneb kahjutunne. Talismaniks kingitud ehe sai nii odavalt ja räpaselt maha müüdud. Kaardimängu võlgade katteks.
Kõigepealt läks käekell, siis kroomnahast säärikud ja viimasena merevaigust ripats. Mis enam aitas äratundmine, et sinuga tehti mängus halastamatut valskust. Katsu tõestada. Ja kellele sa tõestama lähedki. Ära tõesta midagi, vaid maksa võlg kinni, kui ei taha ise teistetaoliseks suliks hakata.