Polügaamsetest suhetest pääsenuna otsib Juksi Jaan «Teekond haaremisse» II osas ideaalset suhet mehe ja naise vahel monogaamses abielus ja lastega perekonnaelus. Vastupidiselt ootustele moondub aga abielu üsna arusaamatul moel konfliktseks ja absurdseks abi-eluks ning mehest saab kodu-loom. Oma naisele kuuleka kodu-loomana õnnestub tal hoida koos perekond, seda omasuguste liigikaaslaste näol suurendada ning tuua koju tagasi armastus. Sellisel viisil oma ideaali-janust loomust realiseerides loob Juksi Jaan endale taas ühe veidravõitu haaremi, kus tal on kõik olemas, et olla õnnelik.
Rein Tootma (s. 1975) ei kuulu ühtegi kirjanduslikku põlvkonda, rühmitusse ega isegi mõttekaaslaste tsunfti, olles sellisena meie kirjandusmaastikul üksilnade hunt, keda ennast ning kelle loomingut on raske määratleda. Mees ajab sihikindlalt mingit oma asja, mis on samavõrd nii üks ja seesama kui kogu aeg intensiivses muutumises. Ikka ja jälle sunnib see metafüüsiline «oma asi» teda kirjandus- ja filmikriitiku töö kõrvalt ka ilukirjanikuna üles astuma. Vaatamata vahedale, kohati jõhkralegi tegelikkusekujutlusele on autor siiski paadunud romantik.