Jaan Lattiku mälestuste kolmas köide (esmatrükk Torontos 1955), milles ta jätab vahele Rootsi-perioodi (II köide lõppes aastaga 1944) ja hüppab aastasse 1952, mil ta alustas rännakut Põhja-Ameerikasse.

Liikus oma lõputu uudishimu ja teadmistejanu kustutamiseks Kanadas ja Ameerika Ühendriikides, külastades suuremaid ja väiksemaid linnu, põikas ka Havaile. Igas peatuspaigas kohtus ta kohalike eestlastega, uuris nende äri- ja pidupäeva ning tunnistas, et eestlane on töökas, ettevõtlik ja hätta ei jää. Erilise poolehoiu ja sõbralikkusega kirjeldab Lattik kohtumisi laste ja noortega. Südamlik huumor ja mahlakas kõnepruuk paneb sageli unustama, et suurem osa neist inimestest ei rännanud ookeani taha vabatahtlikult. Nukrust ja kaotusvalu võib vaid aimata.

Raamatus ei puudu ka pagulaspoliitika peatükk, milles autor kirjeldab põgusalt eksiilis viibivate eesti poliitikute katseid koostööd teha ja organiseeruda.