Raamat käsitleb ajavahemikku 1999. aastast, mil Venemaa föderaalvõimud alustasid uut pealetungi, kuni 2002. aasta lõpus Moskvas «Nord-Osti» etendusel toimunud pantvangidraamani. Politkovskaja sümpaatia kuulub tavalistele inimestele, kellel ei ole kuhugi põgeneda ja kes püüavad oma kodumaal vastu pidada ning ellu jääda. Ent ellujäämist ei garanteeri Tšetšeenias keegi, sest Moskva on otsustanud terrorismivastase võitluse sildi all selle maa täielikult endale allutada. Sõjast on ammu saanud tulus äriobjekt, mida eri taseme Vene sõjaväelased ja paraku ka mõned kohalikud ajavad kas hangeldades, röövides ja välja pressides või pantvangide ja surnukehadega äritsedes. Piinamised on norm, kohtuta hukkamised rutiin. Vahepeal on veel mõndagi toimunud.

Politovskaja kirjutab, et ei ole kohanud Tšetšeenias kedagi, kes öelnuks end austavat marionett Kadõrovit. Ometi oskas Moskva korraldada talle «presidendivalimistega» legitiimse võimu. Käesoleva raamatu ilmumise ajaks sellenimelist võimurit enam ei ole. Kadõrovi tappis 9. mail 2004 Groznõis toimunud plahvatus. Betooni tema koha all võidupüha ürituse tribüünil oli remondi käigus paigaldatud pomm.