Veel pole kaugel aeg, mil mõnuga maitsti laia maailma kuriositeete ega lahutatud loomade vaatlemisest saadud õppetunde neist, mida pakkusid antiiksed kombed või kaugete maade tavad. Kõikjal valitses jagamatult «üks ja seesama loodus», puistates kõigile õiglaselt tehniliste oskuste, elukommete ja arutlusviiside ande, nii et oma osa said inimesed ja oma osa mitteinimesed. Kuid vähemalt õpetlaste jaoks lõppes see ajajärk mõnikümmend aastat pärast Montaigne'i surma, kui loodus lakkas olemast see kaadervärk, mis isegi kõige hajusamaid asju ühendas, ja muutus objektide vallaks, mida valitsesid autonoomsed seadused ning mille taustal võis särama lüüa inimlike askelduste meelevaldsus.

Oli sündinud uus kosmoloogia, vägev kollektiivne leiutis, millest sai enneolematu raamistik teadusliku mõtte arengule ja mis püsib veel praegugi, 21. sajandi algul, kus meist on saanud selle mõnevõrra hooletumad hoidjad. Niisuguse lihtsustuse hinnaks oli muuhulgas üks eksitus, mis jäi paraku märkamata, sest me ise ei pidanud selle eest maksma: modernsed inimesed avastasid küll, et metslased ja barbarid kipuvad kõike mugavalt oma mõõdupuuga mõõtma, aga meie endi etnotsentrism peideti ratsionaalse tunnetuse taha, tajumata enam selle rutiinsust. Hakati arvama, et kõikjal laiub ikka ja igavesti seesama loodus, tumm ja impersonaalne, mida inimesed püüavad võimalikult usutavalt tõlgendada ja vahelduva eduga ära kasutada; tavade ja pruukide rohkus ei tähendanud enam midagi, seda seostati vaid looduslike seaduspäradega, mida neile alluvad inimesed mõistsid kas paremini või halvemini. Nii muudeti meie arusaam asjadest ja olenditest otsustava jõuvõttega normiks, mille eest enam kellelgi pääsu polnud.