Oleks hea, kui inimene saaks sammuda sirge seljaga läbi elu, hoida oma põhimõtetest kindlalt kinni. Ka selliseid on olnud, kõigil aegadel. Ent mõni peab leppima alanduse orust läbi minemisega. Annad survele järele, toimid nii nagu kõik teised, ei jookse peaga vastu müüri... Õnnelik on see, kes suudab kibedasti nuttes salgamist kahetseda, uskuda, et talle veel andeks antakse.
Milline võiks olla meeldiv päeva algus, mis annaks tahtmist ja suutmist kõigega korda saada? Kindla peale on lahke naeratus ja vastastikune õlalepatsutamine tark tegu. Soovime naabritele ja kolleegidele kordaminekut ees ootavates töödes ja tegemistes. Tõenäoliselt ei ütle alati valjusti välja, aga mõtleme selle all ka sujumist suhtlemises. Ausalt, see viimane võib olla raskemgi kui füüsiline rassimine. Eriti siis, kui püüdlikult kõiki ja kõike taluda. Üritada alati olla viks ja viisakas.
Valgus võib pelutada ja peletada. Inimsilm ei suuda eredasse päikesesse vaadata ilma endale korvamatut kahju tegemata. Eks me kõik ole kogenud, kui pimestav on hämarast keldrist astuda õue. Silmad peavad saama harjuda ja kohaneda valguse tugevusega. Johannes räägib Jeesusest kui maailma valgusest. Paraku, ka Jeesus oli mõne silmadele liig: «Kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad. Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks.»
