Inimene puutub iga päev kokku olukordadega, milles läheb vaja kõnelemis-, kirjutamis- või lugemisoskust: elektronkiri sõbrale, puhkuseavaldus juhatajale, ankeet dokumendi saamiseks või ootamatu sõnavõtt seminaril. Nendel hetkedel kurjustab ta iseenda või endise õpetajaga ja tõdeb, et seda oleks pidanud õppima koolis.
Tekstiõpetuse aineraamat hõlmab valdkondi, millest igaüks vääriks ulatuslikumat käsitlust. Võrreldes eelkäijaga on õpik täienenud, juurde on tulnud kõneõpetuse teema, samas puudub siit ilukirjandusteksti käsitlus.
Aineraamat on kogum üldtunnustatud teoreetilistest seisukohtadest, tekstinäidetest nii meistrite kui ka algajate sulest ja kinnistavatest ülesannetest. Olen veendunud, et noor inimene ei peaks õppima pelgalt kirjandit kirjutama, vaid erisuguseid tekste looma. Loomise lugu on keeruline ja väga individuaalne seega ei saa pakkuda üheülbalist ja ainuvõimalikku kirjutamisstrateegiat. Jäägu igaühele vabadus valida kõige sobilikum variant.
Kõneõpetuse osa on üles ehitatud printsiibil lihtsalt keerulisele ja esialgu pole paberi ega sulepeaga midagi peale hakata. Elementaarse esinemisoskuse omandanud, võivad õpilased oma aega ja oskusi arvestades edasi liikuda retoorika kõrgematesse hoovustesse.
Probleeme võivad tekitada tekstid, mille sisu ja vorm muutub koos ajaga, näiteks tarbetekstid. Tahes-tahtmata tuleks aastatetaguseid norme kontrollida ja mitte sattuda paanikasse, kui punkt on koma välja vahetanud.
Rohkesti on viiteid sama teemat käsitlevatele allikatele, nende hulgas praegu kasutusel olevatele tekstiõpetuse õpikutele. Iga peatüki lõpus on just seda teemat puudutavate teoste loetelu, millest võib lisateavet leida nii õpetaja kui ka õpilane ja mida on oma töös kasutanud ka aineraamatu autor.
Aineraamat pole mõeldud kaanest kaaneni valikuta läbitöötamiseks, vaid õigel ajal õiges kohas abiliseks, näiteks teatud tüüpi teksti põhitunnuseid ja ülesehitusprintsiipe analüüsides, vajalikke tekste otsides ja näidistöödega tutvudes. Viimati nimetatute paigutamise raamatusse tingis ühelt poolt õpilaste soov lugeda mõnd samalaadset tööd, et saada kinnitust oma ideele või juhinduda eeskujust, ja teiselt poolt autori soov näidata kirjutaja ja analüüsija lähedust.
