«Tempo ja retooriline ajastamine 17.–18. sajandi instrumentaalmuusika esituses» on esimene eestikeelne raamat 17. ja 18. sajandi muusika tõlgendamisest ja esituslikest küsimustest. Klavessinist Fischer käsitleb töös barokkmuusika retoorilist helikeelt interpreedi vaatenurgast, keskendudes tempo ja ajastamise küsimustele ajastuteadlikus esituspraktikas. Ta esindab uudset mõtteviisi, mille järgi varased partituurid sisaldavad rikkalikult esituslikku materjali. Toetudes mh. oma interpreedikogemusele, näitab Fischer arvukalt võimalusi 17.–18. sajandi partituuride lugemiseks ja tõlgendamiseks ning toob esile ka mängija subjektiivse panuse tähtsuse.