«tere kas tohib / tere kas võisõ» on Reijo Roosi eesti- ja võrokeelne luulekogu rändamisest, läänemeresoomlusest, jalutamisest, russofoobiast, ebakindlustest, intertektuaalsusest, saamisest-mittesaamisest ja armastusest. Teose eksperimentaalse kujunduse eest on hoolitsenud Mette Mari Kaljas ja Nelli Viisimaa, luuletusi on toimetanud kakskymmend sisutoimetajat ning eestikeelsed tekstid on võro keelde tõlkinud Triinu Laan. Teose nimi «tere kas tohib» syndis raamatu ajendfraasist «tere kas tohib kirjanike liitu astuda». Raamatu ilmumise eest kuulub tänu hooandjatele, Eesti Kultuurkapitalile ja Rain Lõhmuse fondile.

hapnemine

oma sidemeid lõigata ja haavu avada on õõvastav,
rõve on ryvetada oma pesumasinast läbi käinud ihu.
puhastada haav ära, et ei läheks mädanema, aga nurgad
juba hallitavad. ema ytles, et kui piim hapuks läheb,
viska minema. aga kui ise hapuks lähed, peab ennast ka
ära viskama? või teed endast pannkoogitaina?



hapnõsminek

ummi köydyssit lõigada ja haavu vallalõ tetä’ om jälle,
ropp om teota’ umma mõsumassinast läbi käynyt ihho.
puhasta’ haav är’, et lääsi-i mädänemä, a nuka’
joba hallitasõ’. imä kõnõlõs, et ku piim hapnõs lätt,
viska minemä. a ku esi’ hapnõs läät, piät hinnäst kah
är’ viskama? vai tiit hindäst pannkoogitaina?