Eesti ulmekirjanik Tiit Tarlap (13.11.1954 – 24.02.2017) oli mees, kes eelistas Sindis Karja tänaval asuvas vanemate eramus rohkem eraklikku olemist ilma suurema välise tähelepanuta.

Peamiselt seiklus- ja märuliulmet viljelenud Tarlapit avaldasid tema loomeperioodi alguses ajakirjad ja maakonnalehed. 1998. aastal tunnistati tema lühiromaan «Vihkamise suund» Eesti ulmeauhinna Stalker vääriliseks. 2012. aastal ilmunud romaan „Lõhestusjoon“ tõi talle teise Stalkeri.

Ta käis likvideerimas Tšernobõli tuumaelektrijaama avarii tagajärgi ning see innustas teda 1993. aastal avaldama raamatu „Tšernobõl 1986“.

Tiit Tarlap on öelnud, et tema kirjutamine põhineb algfilosoofial:

Millestki peab inimene lähtuma, kui ta maailma vaatab. On palju ebaharilikke tundmusi, mida ei oska kokku panna, aga pika elu jooksul hakkavad asjad mingiks ühiseks süsteemiks kujunema.

Pärnumaa Tšernobõli Ühendus «Gamma» eestvõttel avaldati kaks jutukogu, millele järgnesid tema kirjutatud romaanid ja jutud. Käesolevas kogumikus on kolm juttu ja pooleli jäänud romaanist 12 peatükki. Romaan jäi paraku lõpetamata. Iga tema loomingu austaja saab võimaluse ja vabaduse see enda jaoks lõpuni kirjutada.

Tiit Tarlap oli ka paljude laulude looja ja esitaja. Need kõik väljendavad tema mõtteid ja arusaamu ning neid võib liigitada nn autorilaulude kategooriasse. Kahjuks on laulud laiemale üldsusele tundmatud. Tiit oli väga tagasihoidlik mees, ei käinud neid laule kuskil raha eest esitamas, vaid laulis oma pisikeses sõprade ringis. Õnneks suutsid mõned sõbrad ta 90-date aastate keskel stuudiosse meelitada ja Tiidu laulud salvestada. Suur tänu siinjuures Peeter Poppile ja Meelis Taukile, et neil jätkus kannatlikkust, veenmisjõudu ja tarmukust need laulud lindile panna.

Nüüd on ka tema laululooming raamatuga koos kõikidele nautimiseks.