Risto välimuses polnud midagi kummalist. Tema silmade taga oli inimene, tema liigutused olid inimlikud.

Risto hoidis telliskivi oma kõrva ääres ning jutles sellega. Kõne polnud purjus inimese joru, vaid tavapärane, justkui oodanuks ta, et telliskivi temaga vastakuti kõneleks.

Eru lahe kallastel toimunud sündmused, pole kaotanud oma salapära ning pakkuvad tänagi huvi ajaloolastele ning müstikutele. Kas Risto oli kurjast vaimust vaevatud või oli tal ligipääs teadmistele, mida toona jagati vaid vähestega?