Lund ei tulnud ega tulnud. Midagi pidi lahti olema. Seal üleval lumeveskis. Mis seal võis küll olla?

Kuid siis nähti, et keegi läheneb eemalt lossiväravale. Ja kõigil läks suu imestusest pärani. See, kes sealt lähenes, kõndis tagurpidi. Ta muudkui marssis, selg ja kukal eespool, nägu ja kinganinad tagapool. Jõudnud väravani, ta seisatas. Kõik nägid, et see oli plekist poiss. «Head aega!» ütles ta viisakalt. «Keerake, palun värav lukku, ma tahaksin sisse tulla!»

Jõudnud teiste juurde, avas Muki suu ja lõõtsutas: «Suur... kar...kar...» Siis jäi ta liikumatult seisma ja vaikis. Muki vedru oli maha käinud. «KUS ON MUKI VÕTI?» küsis Timbu-Limbu ärevalt.

Sel õhtul kadus jäljetult kummist neegripoiss Pambu.

Õhus vilksatas midagi punast. Lehvisid pikad mustad juuksed. Siis maandus lumeveski õuel tolmuimeja. Sel oli all neli ratast. Kaksiratsa tolmuimejal istus nõid, seljas punane hõlst, mustad juuksed sorakil.
«AH NII!» kriiskas ta.