Taevas hahetas juba, kui Nikolai Tiuhkamäele jõudis.

Tiuhkamäe oli kummaline koht. See ei olnud hea koht, seda kohta austati, kunagi vist isegi kummardati, oli neidki, kes hoidsid sellest eemale. Keegi ei mäletanud enam, mille pärast, aga niimoodi oli see alati olnud.

Tallinnas on sume augustiõhtu ja Sara läheb sõpradega pidutsema. Vähem kui nelikümmend kaheksa tundi hiljem seisab ta Tiuhkamäel, madalal ja ilmetul künkal rohkem kui kahesaja kilomeetri kaugusel kodust. Ta ei tea, mis on faunusbotaanika. Ta ei ole kunagi kuulnud sõna «tiuhka».