Kui Mats-Eric Nilsson sai valmis oma teose toidutööstuse ja toidukaupmeeste tegevuse telgitagustest, ei leidnud ta kaua aega kirjastajat. Keegi ei uskunud, et selline teema kedagi huvitaks. Nüüdseks on tema raamatut ostnud juba sadu tuhandeid inimesi paljudes riikides ja autor on avanud oma lugejate silmad. Tarbijad olid raevus, kui selgus, et mõnes «koduses« toidus on kasutatud koguni 67 erinevat ainet, nende hulgas mitmeid tehislikke lisandeid. Tavaliselt kurjustatakse just nn E-ainetega, mille hulgas tegelikult on ka päris süütuid või lausa kasulikke aineid. Ent toidutööstus kasutab muidki nippe, millest tavainimesel pole aimugi. Kindlasti on väga vähesed kuulnud sellest, et vaniljejäätis saab oma maitse tegelikult kuusepuust toodetud vanilliinist, või et koduseks nimetatud suitsusink saab oma suitsumaitse «vedelast suitsust«. Mida see ja paljud teised ennekuulmatud ja uskumatud toiduvalmistamise viisid endast kujutavad, saabki lugeda «Toidudemagoogiast».
Sellest ajast on paljud toidutööstused toonud turule nö loomulikumad tooted ning otsinud aktiivselt uusi ja tarbijatele vastuvõetavamaid viise toitu valmistada. Ometi lebavad toidupoodide riiulitel endiselt tooted, mille koostisosadega tutvumine tekitab hirmu ja nõutust. Et supermarketite lõpmatuna tunduvates labürintides kergemini orienteeruda, võib tarbija sellest raamatust leida väärtuslikke teadmisi.
Inglismaal ilmuv mõjukas Monocle Magazin arvas Mats-Eric Nilssoni oma 2011. aasta 20 kangelase hulka. Põhjendus – Nilssoni edu tõestab, et inimesed peavad tähtsaks seda, mida söövad ja et toidutööstus suudab muutuda, kui teda selleks sundida.
