Ameerika kirjaniku ja ajakirjaniku Michael Pollani humoorikas ja eluterve lähenemisviis lääne toiduainetetööstuse vastu on võlunud lugejaid üle kogu maailma. «Toidureeglid» on jagatud kolme peatükki, mis käsitlevad küsimusi, mida me sööma peaksime ja kuidas me sööma peaksime, ning Pollani terve talupojamõistusega kokku pandud reegleid, kuidas süüa targalt ja ennast kahjustamata. Sest nagu autor tõdeb, sai toitumisteadus alguse siiski vähem kui kakssada aastat tagasi ja on tänapäeval umbes sealmaal, kus kirurgia oli 1650. aastal – väga paljulubav ja huvitav jälgida, kuid kas oleksite valmis tolle aja kirurgiat enda peal proovima?

Michael Pollan: «Enamik meist on hakanud lootma üht või teist tüüpi asjatundjatele, kes ja mis kirjutavad ette, kuidas tuleb süüa – arstid ja dieediraamatud, meediaülevaated toitumisteaduse viimastest avastustest, valitsuse nõunikud ja toidupüramiidid, toidupakenditel vohavad väited sisu tervislikkusest. Me võime ekspertide arvamusi mitte arvestada, kuid nende hääled kõlavad meie peas alati, kui valime midagi toidukaardilt või kärutame ringi supermarketi riiulite vahel. Meie pähe on topitud ka hämmastav hulk biokeemiat. Kas pole kummaline, et tänapäeval on igaüks kas või põgusalt tuttav selliste sõnadega nagu antioksüdant, küllastunud rasv, oomega-3-rasvhapped, süsivesikud, polüfenoolid, foolhape, gluteen ja probiootikumid? See on arenenud nii kaugele, et me ei näe enam toiduaineid, vaid eelkõige toitaineid (häid ja halbu), mida need sisaldavad, ja muidugi kaloreid – toidu nähtamatuid omadusi, mis õigesti mõistetuna on eeldatavasti hea toitumise aluseks. Ent vaatamata kogu teaduslikule ja pseudoteaduslikule pagasile, mis me oleme viimastel aastatel oma õlgadele võtnud, ei tea me endiselt, mida peaksime sööma. Kas peaksime rohkem muretsema rasvade või süsivesikute pärast? Ja kuidas jääb siis «heade» rasvadega? Või «halbade» süsivesikutega, nagu näiteks kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup? Kui palju peaksime muretsema gluteeni pärast? Mis värk nende kunstlike magustajatega ikka on? Vastab see tõesti tõele, et ühed hommikuhelbed parandavad mu poja tähelepanuvõimet koolis ja teised kaitsevad mind südamerabanduse eest? Mis hetkel muutus kausitäie hommikuhelveste söömine raviprotseduuriks?»