See pole lüürika. See on kokkuvõte ligikaudu poolteist aastat kestnud ülekuulamistest, mille tulemusel luuletaja ja tõlkija Heiti Talvik läks 1946. aastal Tjumenisse paranduslike tööde laagrisse surema.

Legendi kohaselt kavatses N. Liidu julgeolekuministeerium Talvikule süüks panna spionaaži ja riigireetmist. Läbiotsimisel leidsid julgeoleku töötajad väidetavalt nõukogudevastast kirjandust. See ei vasta tõele. Kirjandust läbiotsimise protokoll ei maini, kuigi pelgalt see tõik tähendanuks kinni minekut, seega oleks see olnud oluline.

Siis proovinud julgeolek nõukogudevastasesse kodanliknatsionalistlikku põrandaalusesse organisatsiooni kuulumist, aga ei saanud sellegi süüdistusega hakkama. Seegi versioon pole päris täpne. Talvik tunnistas, et osales kahel korral Saksa okupatsiooni tingimustes üliõpilasorganisatsiooni Veljesto kooskäimistest, kuhu ta ise ka kuulus.

Äärepealt oleks vembumehena kuulus Talvik vabaks meheks pääsenud. Siis aga kasutanud uurija kavalust ja pigistanud luuletajalt avameelset teeseldes välja, et too võõristab nõukogude võimu. Seegi pole päris tõde.

Minister otsustas, et Veljesto on oma olemuselt ise juba nõukogudevastane, sest uus võim ju saatis seltsi 1940. aastal laiali. See jääb tema toimikus läbivaks jooneks. Talvik tunnistab sedagi, et on kodanlik natsionalist oma meelsuselt, ent seda juba esimesel kokkupuutel uurijaga.

Miks läks siis ikkagi aega terve aasta enne lõplikku süüdistust; miks tuli see ümberkvalifitseerida uue paragrahvi järgi ühiskonnaohtlikuks teoks; milles seisnes see tegu luuletaja puhul, kes tundis pea eranditult vaid omaaegseid haritlasi; miks saatis uurija toimiku tribunalile ehk sõjakohtule, mis loomulikult ei tegelenud selliste süüdistustega, vaid saatis selle tagasi?
Mis sai neist endist, kes Talviku kinni panid?

Need on küsimused, mis saavad vastuse. Vähemalt kuivõrd seda on aastaid hiljem võimalik tuvastada. Tõepoolest siin pole kohta luuleks. See on üks tuhandeist omasugustest toimikutest. Küünilisest, ent sageli juhmardlikust, bürokraatilisest terrorivõimust.

Talvik väärib saatuse lahti kirjutamist Eesti kirjandusloo tarbeks. Temal endal pole seda ammu enam tarvis.