Juhtiv luulekirjastaja ( : ) kivisildnik on eesti haikupoeesia väljavaadete osas enam kui optimistlik: «Vaimuaristokraadist kirjastaja ja auhinnatud haikumeistrina olen ma Jaanus Ermanni saavutuste üle siiralt uhke. See mees juhib eesti kõigi aegade parimate haikude edetabelit. Kui meil oleks neli Ermanni mõõtu haikuvirtuoosi, siis ei peaks me enam mitte kunagi mitte ühtki jaapani superstaari eesti keelde tõlkima.
Lõviosa hästimakstud luuletolgustest vajutab täiega pidurit ja tulemus on käes – meie luules süveneb laastav stagnatsioon: tädid, tädistunud onud ja muud tädistunud soperdajad rüvetavad poeesia pühamut. Üks pooletoobine luulehaip tuleb ja teine läheb – taidlev Airis Erme tuleb ja taidlev Keiti Vilms läheb.
Tulevad luulesse, jäävad ukse kõrvale seisma, tammuvad jalalt jalale ega saa sõnagi suust. Ainult mäda, ainult ila. Mida halba ma olen teinud, et pean lugema merikeõimide, kätlinkaldmaade ja matstraatide närvesöövat ja imimväärikust alandavat savi?
Eda Ahi võtab auhinna ja Urve Tinnuri astub Kirjanike Liitu. Küündimatusel ei näi lõppu olevat, «Loomingus» laamendavad maaemad, maaisad ja muu sarnane hingemattev põhjamuda. Vikerkaare stammkriitikuks on tõusnud
Vilja Kiisler. Jälkus. Tühikargamine. Soometslus. Lõputu harrastusteater.
Miks ei võiks õppida parimatelt: Kauksi Üllelt, Billeneevelt, Piret Bristolilt, Andra Jõgiselt, Kädi Kallault, Leonora Palult või Andra Teedelt? Mis on ajuga juhtunud? Väike vihje, aju asub peas.
Ma olen täie vastutustundega eesti luule kuldajastu monument, koos
Margo Vaino, Sauteri, Rooste, Jaanus Ermanni ja Jaanus Saarega hoiame me väärtkirjanduse ja inimväärikuse viimaseid positsioone.
Meil on au. Ja meil on nuga taskus.»
***
lükkan pilguga
sekundiseierit kas
sa tuled jala
*
