On vana-aasta õhtu, ehitajad annavad valmivale uusehitusele viimast lihvi ja korterite ostjad vaatavad juba oma uutes eluasemetes ringi, maja katusekorteris aga koguneb valvur Raúl Viñase suguvõsa, et üheskoos uut aastat vastu võtta. Ent juba on hoone avarustes ennast sisse seadnud ka tondid, kellel on maja asukatega omad plaanid…

Tondilugudel on Ladina-Ameerika kirjanduses eriline koht ning selliselt on väga sobiv, et Eesti lugeja esimeseks tutvuseks Argentiina kirjanduse elava klassiku César Airaga on just nimelt «Tondid». Sellest lühikesest jutustusest leiab tähelepanelik lugeja muuhulgas peanoogutusi tervele reale teistele kirjanikele: siin on [i:3881]est tuttavat allegooriat, [i:94099] nihestatud realismi, [i:32599]i eksperimentaalsust — ja palju muud. Kõige selle juures on «Tondid» siiski aga ka eksimatult omanäoline ning lõpuks lihtsalt nauditav lugemine ühelt kaasaegse kirjanduse meistrilt.Tarmo Jüristo, kultuurikriitik

Suurepärane lugemiselamus kõigile maagilise realismi austajaile. Aastavahetusel on teadagi nähtamatud piirid siin- ja sealpoolsuse vahel kulunud imeõhukeseks, peaaegu olematuks ning nende ületamine mõlemas suunas võimalikum kui mistahes muul ajal. Maagilisi piire ületades hakkab juhtuma asju; lugusid jutustades elustuvad mütopoeetilised maailmad, olles sillaks unede ilma ja ärkveloleku vahel. Haaravalt (ja üllatus-üllatus — argikultuurilooliselt harivalt!) kirjutatud lugu. Soovitan! [i:3119], folklorist