Tondinahad on ümara keha ja halli pulstunud karvaga olendid, kelle ainukeseks ehteks on suured, kikkis ja servast merekarbi moodi kaardus kõrvad. Päevad läbi pikutavad nad murul ja naudivad mõnusat elu oma külluslikul maalapil. Kui tulemägi purskama hakkab, viib Hallsilm väiksed tondinahad vastu suurtele seiklustele ‒ otsima uut elukohta ja enda kohta elus.

Aimée Beekmani «Tondinahku» võib lugeda kui seikluslikku lasteraamatut, aga ka kui lugu elu põhitõdedest ja ühe rahvakillu püsimajäämisest.

Tondinahad pidasid oma elupaika ilusaks ja küllap neil oli õigus. Ka iseenda välimus meeldis neile. Keegi ei kõigutanud nende usku oma kaunidusse. Kiskjad, kes öösiti eemal mägedes jahti pidasid ja ao eel mereranda võitluse kuumust maha jahutama tulid, ei pannud magavaid tondinahku tähelegi. Vari või tondinahk ‒ see paistis kõrvalistele silmadele üks ja sama. Hallid nad olid, hämarusega ühte värvi, just nagu oleks kiirustav tondikari siit läbi vuhisenud ja tülikad kasukad muru peale laiali loopinud.