Toomas Anni astub lavale. Tusameelne keskpäevavalgus leiab ruumitäie kuulajate silmist üles talve-väsimuse, millesse seguneb otsekui suurtähtedega kirja pandud eelnaudingut laulust ja pillimängust. Toomas suhtleb publikuga lihtsa kodususe keeles. Oma ütlust «Kui vanemad on kinkinud mulle niisuguse ande ja ma olen suutnud seda arendada, siis on mu kohus rahvast lauluga teenida» paistab ta võtvat enam kui tõsiselt, kuid on tunda, et kohustus on lahustunud andmis- ja esinemisrõõmu heldes tulvavees.

Näen läbi enese ja teiste, millise kerguse ja endastmõistetavusega suudab ta täita inimeste südames elu ebakõladest ja haavatavusest tekitatud tühikud. Näen punast roosiõit elusügisesse jõudnud naisterahva peos, märkmikke ja CD-plaadi ümbriseid noorte autogrammiküttide näpus, näen Imetlust ja Armastust ennast ning minuni jõuab arusaam, et kui tavatult tavaliseks ma Toomas Annit ka ei kirjutaks, ridade vahelt saab lugeja ta ebatavalise erilisuse ometi ära tundma.
Urve Tinnuri