Vähe aja pärast tuli pikk, pikk matuserong. Nii palju sõitjaid polnud Nipernaadi siin veel näinud. Alles pärast lõunat, kui matuserong oli tagasi tulnud, muutus vaiksemaks ja Nipernaadi asus Küübi kõrtsi.
«Oli aga täna tegemist!» hooples ta ja hakkas Küübi nähes raha lugema. «Tänane teenistus on ülihea, juba ammu pole mu käes olnud nii palju raha. Mis arvad, Küüp, mida peame sellega tegema?»
«Soovid ehk vaeva peale pudeli õlut?» küsis Küüp, lahkemaks muutudes.
«Õlut?» ütles Nipernaadi põlastavalt. «Ei, vennas, nüüd anna viina, pane kohvi keema ja kui sul veel on kuskil midagi paremat, siis ole ka sellega helde. Oleme ju täna poissmehed, eks ole? Su naisterahvas läks täna linna ja nii võime kahekesi vähe vabamalt hingata?»
«Kohvi ja viina ja muud paremat?» hüüdis Küüp rõõmsalt. Ta silmad hakkasid äkki särama ja näole ilmus lai, õnnelik naeratus. Jooksis kärmesti siia ja sinna, pühkis laua puhtaks, kattis linaga. Tuli siis uuesti Nipernaadi juurde ning küsis vähe kahtlevalt:
«Ah siis kohvi ja viina ja muud paremat?»
«Just nii,» vastas poiss.
«Ning joome kahekesi?»
«Joome kahekesi ja mina maksan.»

Kolmas trükk.