Raamatus kõneleb luuletaja armsamaga, kes on mujal. Niimoodi ei räägita kohal oleva inimesega, Kõnelus on suunatud kauguste taha, otse vaimust vaimu, aastaajast ja elueast teise, tunnistamata aega ja ruumi. Kuigi sõnad kirjeldavad väga lähedast füüsilist suhet, tekitavad nad samas mentaalse harmoonia.

Kuulmine on usu küsimus. Sa ei tea, mis su lähedane inimene teeb ja kas tal on abi vaja, aga kui sa temaga oma vaimus räägid, siis usuga, et ta kuuleb sind.
(P. Bristol)