Ühel varasügise pühapäeva õhtupoolikul lähenes Käärukülale piki suurt maanteed kaherattaga kaarik, milles istus üsna vatsakas isand, keda välimuse järgi võis eksimatult pidada mõneks elukutseliseks laadalelleks-parisnikuks. Jah, veel mõned nädalad tagasi oli ta tõepoolest seda ametit pidanud, aga nüüd võis ta ennast Riuka suurtalu peremeheks ja seaduslikuks omanikuks nimetada. Tollesama Riuka suurtalu omanikuks, mille uhke klaasverandaga häärber, kivist laudad-tallid ja aidad siit kõrgelt mäekünkalt kaugele silma paistsid ning kaks teist Kääruküla talu - Otsamardi ja Kassi - täiesti varju jätsid.
