Tema lõug oli õieli ja vappus: ta naeris. See oli Issand Jumal, kes elustus tema näol läbi värviliste ruutude langevas päikeseoreoolis, mis liikus koos temaga, et kaduda ja jälle ülendatud saada Aabramina, Iisakuna ja uuesti Kõigevägevamana. Naerupisarad tema silmis sünnitasid sõõre, kodarakimpe ja vikerkaari.
Lõug õieli, käte vahel torni mudel, silmad poolsuletud: rõõmujoovastus!
«Poole oma elust olen oodanud seda päeva!»
Tema vastas, teisel pool pukklaual lebavat katedraali mudelit, seisis kantsler, raugalikult kahvatu nägu tumedaks varjutatud.
«Ei tea, auväärt isa. Ei tea.»