Kümneaastase vaikimise järel astub autor uuesti lugejate ette ilukirjandusliku teosega. Selles leidub jutustusi, novelle ja dialooge, mis on korraldatud kolme tsüklisse: Meie aja muinasjutte, Kahekõned ja Lugusid paradoksaalsest olendist. Sümmeetriliselt üles ehitatud teose üldpealkiri pärineb raamatu pikimast novellist. Teose keskseiks motiivideks on aeg ja inimene. Autori sõrm on pingsalt ajatuiksoonel jälgides inimest ja tema käitumist tänapäeva katsumistes. Otsekui peeglist näeme tegelaste hingeliigutusi ja käitumisajendeid «meie ajas», ükskõik kas Platoni tehnikat meenutavais kahekõnedes või klassikalise tehnika järgi komponeeritud pikemais või lühemais novellides, mille taust on aktuaalne ja kõigile äratuntav. Raamat on samal ajal niihästi autori novellikunsti küpsusnäide kui ka tõetruu ajakujutus.
