1970-date alguses hakkas Lääne psühholoogiamaastikul kolme senise – biheivioristliku, psühhodünaamilise ja humanistliku suuna kõrval kuju võtma Abraham Maslow poolt neljandaks jõuks nimetatud transpersonaalne lähenemine. See oli loomuliku arengu tulemus – inimpsüühika valdkonna spetsialistid puutusid kokku nähtustega, mida olemasolevad teooriad põhjendada ei suutnud, ning hakkasid otsima uusi seletusi. Personaalne hõlmab isiksust puudutavat; transpersonaalne aga mõlemat, nii isiksuslikku kui laiemat, isiksuseülest psüühika ala. Me teame vaimsetest isiksuseülestest kogemustest vähe ja neid on raske uurida, kuid nad on alati olemas olnud. Avara meelega praktikud asusid otsima teaduslikke põhjendusi kummalistele elamustele, mis polnud psüühikahäired, vastupidi – need tõstsid inimeste elukvaliteeti.

Transpersonaalse suuna keskmeks on teadvuse toimemehhanismid, inimese ja keskkonna vastastikune mõju, teadvuseseisundite määratlemine ning nende teaduslik uurimine. Meil kõigil on teadvus, tänu millele kogeme maailma ja iseennast. Teadvuse juhtimises, selle erinevate seisundite meisterlikus kasutamises, seisneb inimkonna arengupotentsiaal – rikkus, mida veel täielikult kasutada ei suudeta, kuid mille mõistmisele käesolev kogumik kaasa aitab. Käesolev raamat pole üksiku mõtleja teooria, vaid võtab kollektiivse loominguna kokku transpersonaalse suuna esimesed 20 aastat. Psühholoogid ja psühhiaatrid, oma ala tippspetsialistid, annavad selles raamatus süsteemse ja mõtestatud läbilõike teaduslikest uuringutest ja teoreetilistest käsitlustest, joonistades sellega välja uue psühholoogiasuuna esmased piirjooned.