Eks paljud peavad mind mu käitumise pärast platsi ääres lavakunstikateedri vääriliseks, aga nii peabki olema – iga treener on ka näitleja. Sa pead nii mängijad kui rahva kaasa haarama, sest ka rahvas saalis on mängija – too kuulus kuues. Ka neid inimesi peab oskama kaasa kiskuda ja inspireerida. Tean, et mõned mehed käivadki ainult mind saalis vaatamas. Nad võtavad oma õlled ja küüslauguleivad kaasa mängupäeval ja istuvad mulle pingi taha. Kossust nad midagi ei tea, aga polegi vaja, nemad tulevad vaatama teatrit, kus peaesinejaks on Andres Sõber. Ega mul sellest midagi pole, peaasi et nad ikka õige meeskonna poolt plaksutavad ja poistele positiivselt mõjuvad.

ANDRES SÕBER

«Kui Andres pakkus mulle välja, et teeme raamatu, olin kohe nõus. Miks? Sest Andres on legend. Nii vastuoluline. Nii armastatud ja samal ajal nii vihatud. Mees, kes ei jäta külmaks mitte kedagi. Tema positiivsus, usk ja enesekindlus – see on võimas. Aga eks ole need omadused ka tema needus, sest need, kes põlevad nii ereda leegiga, need ka kannatavad kukkudes rohkem. Selle raamatu tegemine oli ka minu võimalus temast lõpuks aru saada. Miks läks meie vahel aastaid tagasi kõik nii, nagu ta läks? Mis mees on Andres Sõber tegelikult? Ja nii me tema loo kirja panime. Tema rääkis ja mina kirjutasin. Kirjutasin nii, nagu ta rääkis. Midagi muutmata ja ilustamata. Otse ja ausalt.»

JESPER PARVE