Trellide taga — lood, mida keegi pole julgenud rääkida
See ei ole vangla, mida näed meedias või kuuled telerist. See pole ka see maailm, millest räägivad värskelt vabanenud mehed. Siin pole enam legendaarset subkultuuri ega «kõvasid mehi» vanas mõttes. On kõvad mehed teistmoodi!
Elu on räpane, traagiline ja absurdne — nagu agulilinna prügikastide vahel.
Siin söövad kõvad mehed prügikastist juustu ja kohupiima, räägivad läbi WC-torude, oksendavad tablette, et neid siis hinnalipikuga niinimetatud «maffiameestele» edasi müüa ja ähvardavad oma naisi telefoni teel, täites tühjust endas; ja poearveid — et lihtsalt ellu jääda.
See on vanglaelu, millest räägitakse harva ja pealiskaudselt — maailm, kus absurd ja karm reaalsus põimuvad.
Aga vahel tekib ka valgus: mõni mees tõuseb, hakkab endaga tööle ja taipab, et lootus võib jääda ellu ka trellide taga.
Naeru, nuttu, viha, absurdi ja tragikoomikat — need lood ei jäta sind külmaks.
Tänapäeva Eesti vangla on täpselt nii karm, koomiline ja inimlik!
