Trooja väljadel on ebatavaline teos eesti kirjanduses, ulatudes ajaliselt kaugemale minevikku, kui Karl Ristikivi ja Ain Kalmuse looming ajaloolistel teemadel. Oma raamatu kohta on autor öelnud ühes intervjuus: «Mind kehutas tahe edasi anda mingit pilti kreeka pronksiaja maailmast. Pidin muidugi paar korda Kreekas käima ja need sõidud kujunesid suurteks elamusteks. Jällegi haaras mind too müstiline kuuluvuse tunne: kuigi Kreeka oli võrratult erinev kõigist paikadest, mida seni olin näinud, olin ma seal kuidagi silmapilkselt kodus. Usuksin ma hingede rändamisse, ütleksin, et mu hing on uidanud varemgi Kreeka tulise päikese lõõmas, võidelnud Trooja müüride all ja vaadanud Mükenee kindluse terrassilt üle Argolise lagendiku kolmtuhat aastat tagasi. Romaani kirjutamise kestel õppisin ära ka kreeka keele ja lugesin Iliase läbi algkeeles, mis samuti osutus elamuseks. Olin sellest palju aastaid unistanud.»