Raamat on pühendatud baltlastele, kes Tsušima juures langesid.

Selles raamatus kirjutatakse ühe meresõja romaani, aga mitte autor ei ole teda välja mõtelnud, vaid ajalugu ise. Vana tõde, et ta oskab paremini kui kogu inimlik kujutlusvõim panna kivi kivi peale maailmaajaloolise luule ehitamiseks, astub kõige suurusega vastu sellele, kes uurib sündmuste allikaid, mis viisid Tsušima merelahingule. Ma ei tarvitsenud midagi juurde lisada ja ei ole midagi juurde lisanud. Kui üksikasjad ära jätsin, siis tegin ma seda ainult seal, kus oli tegemist mitteoluliste asjadega ja seeläbi inimeste ega asjaolude iseloom ei muutunud.

Raamatu nimi on «Tsušima». See on võidu kui ka kaotuse seisukohalt inimsoo ajaloo suurima merelahingu romaan. Tehnilise fenomenina palju vägevam Skagerraki lahing ei ulatu oma «tähenduselt» ses mõttes Tsušima ligi, et ta Maailmasõjale ilma otsustava mõjuta jäi. Tsušima lahing mitte ainult ei otsustanud sõja, kõik endine ei jooksnud nagu kuhiku külg oma tipule, vaid temast sai ka märktuli tsaaririigi algava hävingu ja uue suurriigi sünni tarvis, missugune suurriik ei ole hiljem lakanud maailma ajalugu kaasa määramast.