Raamat jutustab neist kaugetest aegadest, milleni ei küüni inimese elav mälu. Tänasel asisel ajal usaldatakse ajalooliste tõetunnistajatena pigem juhuslikult meieni kandunud materiaalse kultuuri jäänuseid, mitte aga rahvalauludes ja loitsudes talletunud ehedat sõna, mis aastatuhandete jooksul põlvkonniti edasi antud ja otseselt mõeldud informatsiooni säilitama. Kujutelmade mitmekesisusega püüti tegelikkuse eri aspekte võimalikult täies ulatuses edasi anda. Me ei peaks omas süüdimatus enesekesksuses arvama, nagu oleksime oma kaugetest esivanematest vaimses mõttes kuidagi üle. Oma esiisade-emade maailmapilti võime rahulikult terviklikuks pidada. Praegu teame justkui igast asjast midagi, aga üldkokkuvõttes õieti mitte kui midagi – teadmiste lisandudes teadmatusesfäär üha laieneb.

See arvukate illustratsioonidega raamat sai kokku pandud, et üritada tasakaalustada ärkamisaegsete ning -järgsete eesti haritlaste kinnisideed seitsmesaja-aastasest orjaööst ja – tulekandja Tuglase sõnul – äärmiselt edenematu filosoofilise mõistusega labasest orjarahvast. Autor jagab sügavat veendumust, et ajalugu ja rahvaluule on selleks liiga tõsised asjad, et usaldada nendega tegelemist üksnes eriteadlaste hooleks. Ametlikult tunnustatu ja koolis õpetatava kõrval eksisteerib alati teisene, varjatud, paralleelne ajalugu. Ja see on hoopis teine lugu.