Ma leban Jani patjade najal voodis, kus olen tundnu sellist rõõmu, mille olemasolu ma poleks osanud arvatagi. Minu südant on haaranud erutus. Ma tean, et jätan oma mehe maha ja tulen Jani juurde, tean seda juba nädalaid. Tegelikult teadsin ma seda hetkest, mil Jan meie majja astus.
«Mis meiega ka ei juhtuks, see maal ei valeta,» lausub Jan. «See räägib tõtt.»
Kõik, mida ta iganes näeb seostub tal tulpidega. Nägusad naised on tulbid, nende seelikud on kroonlehed, mis õõtsuvad õietolmuga kaetud emakasuudme moodi kaardus jalgade ümber...

«Tulbipalaviku» tegevus toimub 17. sajandi Amsterdamis, ajal, mil tulbihullus, milles tuhanded kaupmehed soetasid ja seejärel kaotasid tohutuid varandusi, oli saavutanud oma haripunkti. Selle riskide ja kiusatuste ajastu taustal kujutatakse teoses noore, kauni, kuid armastuseta abiellunud naise sama meeletut ja hulljulget mängu. Armunud tema portreed maalinud kunstnikku, sepitseb naine, järk-järgult panuseid suurendades, plaani kunstnikuga põgenemiseks. Algselt vaoshoitud romantiline armastus muutub peagi ennasthävitavaks meeletuseks, sarnanedes Amsterdami vallanud tulbipalavikuga.