Alf Kubbo, eesti ohvitser, kellelt Teine maailmasõda võttis ta käe, on selle raamatu autor. Enne kodumaalt lahkumist kaotas ta oma ema ja Läänemerel 1944 abikaasa ja lapse. Esimest korda leiab selles raamatus kirjandusliku käsitluse laatsaretlaev «Moero» hukkumine. Nõukogude lennukite torpeedorünnak lämmatas voogudes rohkem inimelusid, kui «Titanicu» hukkumine jäämäega kokku põrgates. Igaüks, kes on lugenud lõpuni selle teose, peaks küll tunnistama, et minajutustaja saatus on erakordne. Kui Hemingway kirjutas «Hüvasti, relvad!», saavutas ta sellega maailmakuulsuse. Ka käesolevas raamatus on hüvastijätt relvadega, viimase eesti pataljoniga, nähtud läbi ajalise prisma, mille ulatus on veerand sajandit.
«Tules ja vees» võib nooremale lugejale tunduda filmi käsikirjana, kuid ometi on see kõik tõsielu. Jutustades ei viida Kubbo asjatult aega, ta ütleb ruttu ja otsekohe, kasutades sageli löövat dialoogi. Ta isiklik saatus on tõendanud, et humanistlik maailmavaade omab endiselt eluõigust. Kontorijuhatajana Oregonis Ameerika Ühendriikides on ta ainsa käega üles ehitanud uue elu, uue perekonna, uue kodu. Kas ei tundu, et see jutustus ühe eestlase saatusest peaks ulatuma paljudesse keeltesse?