ARVO POMMER kuulus sellesse põlvkonda, kes võeti suurde sõtta otse koolipingist. Pärast väljaõpet sai temast kahurväelane ehk kanoniir. Kodumaa kaitselahingute ajal aastal 1944 oli ta seal, kus üks õige Eesti mees olema pidi – Narva rindel kodumaad kaitsmas.  Seiklusrikas sõjatee viis ta Saksamaale, Tšehhi, Taani, Poola ja lõpuks Sileesia rindele. Sõda lõppes allohvitserina Tšehhi põrgu  väravas – siit algas ka vangipõlv. Läbi laagrite Tšehhis, Poolas ja Nõukogudemaal... jõudis ta jõuluks 1946 viimaks tagasi koju.

Temaga koos jõudis koju ka päevik, kus ta vaatamata keelule oli kirja pannud oma teekonna läbi sõja-aastate ja vangipõlve.