Neile lugudele vanalt Läänemaalt arhiividest vaevalt dokumentide kinnitust leiab. Autorite soov oli kirja panna seda, mis seni veel rahvasuus püsinud, räägitud, kuuldud ja nagu mälestusi mäletatakse. Mälu pole kõige kindlam hoidla: kunagine tühijutt võib tõe pähe meeles olla, aastate ja sündmuste järjekord paigast nihkuda. Pealegi on kirjapandu hulgas luiskelugusid, kiusuajamist, omaaegseid siivutuid ütlemisi, pilget ja lausvaletki. Juttu on küll ka tõsisest töörügamisest, aga sellelegi on mõnikord muigamisi vaadatud.
Vaid süngeid neljakümnendaid meenutades pole rahvasuus kübetki huumorit.