Jüri Remmelgas laseb oma sulel paberile jäädvustada sõja argipäeva. Ta jutustab külmast, milles talveriietuseta sõdur täidab oma kohust, ta jutustab pakasest ja lumetormist, milles näljast aetud lähema tagala elanikkond otsib endale toitu lume all olevalt põllult. Ta jutustab naisest, kelle hinnaks oli vaid üks leib.
Ta jutustab ka päikesepaistest, kuigi külmal talvekuul. Soojusest, mis tuleb kahvatu talvepäikese kiirtelt, ja soojusest, mis kiirgab tänulikest silmadest palukese leiva eest.
See elu, mis pulbitses idarindel eesliini ja kaugema tagala vahel, see, kuhu ei ulatunud tagala vaatleja pilk ja millest eesliini sõdur marssis mööda seda nägemata - see elu on kirja pandud selles raamatus.
Jüri Remmelgas ei olnud sõjakirjasaatja, kes oma sõjaaegsed rapordid avaldab nüüd, kas seetõttu, et nad tookord tsensori pliiatsi alt isegi «Rindelehte» teed ei leidnud, või sellepärast, et nende kirjutamiseks polnud siis aega.
Jüri Remmelgas läks sõdurina täitma oma kohust, sest ta p i d i minema.
Ta sammus nendel aastatel teed mööda, mis tuleb kusagilt kaugelt, tundmatust minevikust ja mille lõpus on
tuline värav - värav, millest läbiminekul on lõpp või tagasitulekul ümbersündimine. Nendest, kes on jäänud teisele poole väravat, on mälestuseks tundmatud kalmud. Need, kes tagasi pöördunud, on muutunud inimesed. Muutunud inimesena kirjutab ka autor selles raamatus, mida ta läbi elas, kuulis ja nägi ja tundis, ning paneb sõdurina õhtul pärast lahingut kokku oma porised sõrmed palveks ja tänuks Jumalale, et see talle kinkinud veel selle päeva...
Harald Riipalu
