Raamatu kaanelt: «Tumedate liblikate kodu» jutustab maailmast, mis annab lapsele tumedad tiivad juba enne, kui ta oma kookonist kooruda on jõudnud. Mille kõige eest tuleb inimesel maksta? Kas üksnes omaenda tegude eest? Ta mõtleb Saarale. Ja merele, millest kõik elu aegade alguses tõusnud on. Ta mõtleb meresügavuses värelevatele liiliatele, millel on rohelised meetripikkused varred. Ning oma vanematele, kes ei tulnud iialgi, kuigi lubasid tulla. Kes pidid saama pidutseda ja reisida. Juhani Johansson seisab oma tulevases töökabinetis. Tegevdirektor pakub tuld, nad on ju nüüd peaaegu võrdsed. Ja siis. «Sa ei pane ju pahaks, et oleme lasknud veidi su tausta uurida? Kuidas selle surmajuhtumiga õigupoolest oli? Sind kuulati ju samuti üle?» Seal see siis on. Minevik.
