Lembit Eelmäe on üks väga iseäralik mees. Ja mida aastad edasi, seda iseäralikumaks on asjaolud temaga läinud, justkui oleks taevas tahtnud või saatus soovinud tema kaudu demonstreerida, et ei mingid, ka miljardeid kordi kehtinud tüüptõed ei pea mõne inimese juures paika.
Oo Belladonna, aita mind, mu ingel,
mu ponnistustel peagi käes on piir,
sa tule alla, minu päiksekiir,
ja lõpeta see taeva tangel-tingel.
Tea, vastutus siis lasub sinu hingel,
kui otsa saab mu elueliksiir
või kui me armulaeval puruneb visiir.
Kuid minu jutt on tühjalt pöörlev singel.
Ühtäkki kuulen kosmilist, suurt pauku,
näen, taevatelk on lõhki rebenend
ja võimas jõud mind kisub musta auku.
Ma püüan põgeneda, päästa end,
mind tõkestab kamp deemonlikke rauku.
Ja kus jäi Isabel, ei näe ma tend?
