Oma Jätkusõja-aegseid rindetähelepanekuid oli Väino Linna proovinud kirja panna esmakordselt juba 1942. aasta suvel. Ka seda kroonika- või reportaažilaadset kirjeldust kirjaniku üksuse sõjateest ei peetud kirjastuses avaldamisväärseks, pealegi läks käsikiri hiljem kaduma, nii et kui ta sama ainestiku juurde 1953. aasta suvel, seega rohkem kui kümme aastat hiljem, uuesti tagasi pöördus, tuli tal teose kirjutamisega algusest peale täielikult uuesti alustada. Ja võib eksimatult öelda, et see tuli nüüd peaaegu ainult aastaga valminud «Tundmatu sõduri» uuestisünnile vaid kasuks, sest nagu kirjanik paar aastat pärast romaani ilmumist ise tunnistas, muutus nende kümne aasta jooksul põhjalikult ka suhtumine sellesse, mida ta oli tahtnud oma teoses kujutada, isegi niivõrd, et trükivalgust näinud romaanis ei olevat õigupoolest enam midagi sellest, mida ta oli üritanud sõja ajal kirja panna. Teisisõnu - alles nüüdseks oli kirjanikul küpsenud vajalikud eeldused meieni jõudnud romaani sünniks, ja teiselt poolt oli ka soome lugeja võib-olla alles nüüd valmis seda romaani sellisena ja nii heatahtlikult vastu võtma.
«Tundmatu sõdur», mille esimene pealkiri oli kirjastajale saabudes olnud «Sõjaromaan», jõudis lugejateni 1954. aasta detsembrikuu esimestel päevadel. Kuu aja pärast oli romaani trükitud 25 tuhat ja aasta pärast müüdud 175 tuhat eksemplari.