Siis meenusid mulle minu keskkooliaegsed päevikud. Need olid mul Tähtvere maja pööningul pappkastides. Kõik muud dokumendid sai ükskord, siis kui me niikuinii võitsime, ära hävitatud, aga päevikud jätsin alles. Tundusid süütud – ikkagi minu elu «Kevade». Otsustasin need siiski enne Sigritile loovutamist läbi lugeda. See oli tark tegu. Hea, et ma oma tütrele nende olemasolust rääkida ei jõudnud – olin neid lugedes šoki äärel. Hea, et meil vana Marismaaga eraldi seifid on. Mõelda vaid! Kui Sigrit oleks need pappkastid avastanud ja lugenud. Aga olgu! Läks hästi, et ise nii kaugele jõudsin. Nüüd pole kahetseda midagi. Nüüd ei saa ma vähemalt endale valetada, ise oma ilusaid mälestusi uskudes.

Aastakümneid ja erinevate riigikordade ajal tipp–poliitikas tegutsenud Marina Marismaa otsustab enne pensionile jäämist raamatu tarbeks diktofonile lugeda oma pikantsetest seikadest tulvil eluloo, teadmata sealjuures, et kaotab peatselt kõnevõime. Karjääri ja partei nimel on ta valmis olnud manipuleerima, petma, kuus korda abielluma, käima läbi nii meeste kui naiste vooditest, uskudes sealjuures alati, et eesmärk pühitseb abinõu. Tragikoomiline monoloog on tema pärandus oma täiskasvanud tütrele.