Elutarkus mürgitab siirast mõtlemist ja mus eneses sureb igatsus üksinduse kätte. Kõnnin sammhaaval rajatutel teedel, kus sihtki on ebamääraselt tundmatu. Vead justkui suurendaks täiuseigatsust, kuid on arvamatult sarnased teiste vigadega. See tasandab ootust ja lootust millelegi, mis on kuskil lõpmatus kauguses. Vist jääb alatiseks püsima kaks küsimust: KES SA SIIS LÕPUKS OLED JA KUHU SA TAHAD VÄLJA JÕUDA?
Luuletaja Eda Stren'i viies luulevihik, mis on kaunistatud autori enda tehtud fotodega.
