Ühiskonnakriitiline romaan Eesti Vabariigi elust 1930-ndatel, vabadussõjalaste liikumisest ja Soodoma-nimelise väikelinna vaimselt sumbunud elust.

» - Ja mina leian, et neid, kes mitte midagi ei ole saanud, siiski rohkem on kui neid, kes seda või teist on saanud. Vaata ise kord lahtiste silmadega ringi, ja siis sa näed, et igal pool on kõige suuremad asjamehed ikka kas sõjaaegsed seljataguse-kangelased, kes püssirohusuitsugi nuusutada ei ole saanud, või jälle Venemaalt tulnud optandid, kellest mitte keegi ei tea, mis linnud nad õieti on. Eesti Vabariigi heaks ei ole ei ühed ega teised isandad igatahes sõrmegi liigutanud, aga vaata, missuguseid kohti ja varandusi nad endile siin on osanud kokku ahnitseda ja kuidas nad kõik nagu kalkunid end kohevile ajavad ja nii häbematult praalivad ning priiskavad, et meietaoline mees hoidku eest, et neile jalgu ei jää. Kurat, pigistas Pooppuu korraga vihaselt käe rusikasse, - see on päris taevani karjuv ülekohus. Ja meie peame seda kõike rahulikult pealt vaatama - meie, kes me oma isamaa heaks oleme ohverdanud kõige kallima, mis meil on olnud: oma rikkumatu ning puhta nooruse ühes kõigi selle kaunite unistuste ja aadetega ja lisaks veel oma kehalise tervise ja närvid.»