Vene lennukite undamine pea kohal, pommiplahvatused ümberringi, selja taga põleva Tallinna tohutu lõõm -- nii sõidab Herta Laipaiga mälestustes Nõmme rong 9. märtsi ööl 1944. aastal. Poolpurustatud vaguni põrandal kössitab teiste seas ka «Tuulekellade» autor, tollal nooruke meditsiinitudeng. Ja sõdur mängib suupillil tantsiskleva rütmiga lööklaulu «Es geht alles vorüber». Kõik pidigi mööda minema. Vähemalt tuli seda uskuda. Aga ei! Mööda lähevad tühised asjad. Selles mälestuste ja mälestuste üle arupidamise raamatus kätkeb möödunu vapustav jõud. Pole ununenud surmapõlgavad Rebase pataljon ja «Narva» pataljon, Jüri Uluotsa tarkus ja visadus, Laidoneri uhkus ja alandus. Pole ununenud ka Kurjuse Impeeriumi lõppematu ahnus. Või on siiski?
