Kiiri Saare novellikogumik asetab lugeja ette rea küsimusi. 

Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut kuvavat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millisena teised meid näevad? Usume seda kaugelt enam kui iseennast? Vahel on meil hea meelgi, kui õnnestub maailm ära petta. Peaasi, et ei peaks iseendaga silmitsi seisma. Sisemine segadus aiva süveneb ja sellest vabanemiseks otsitakse üha meeleheitlikumaid viise. Miski pole tõeline ega päriselt see, mida tahaks. Võib-olla pole seda olemaski? Enesepett ei saa kesta lõpmatuseni. 

Ühel hetkel saabub murdepunkt – eesriie käriseb ja pilt tõelisusest jõuab ilma sageduse segajata vaatajani. Kas see, mida nüüd peeglis näeme, meeldib meile? Kas tunneme ennast üleüldse ära? Mis edasi saab, sõltub juba meist endist.