See kõik, millest käesolevas raamatus lugeda võib, on üsna kauge minevik, möödunud sajand. Toonastest meresõidutingimustest kuuldes ajab tänane laevajuht oma elektroonikast üleküllastunud komandosillal silmad üllatusest suureks või seab suu umbusklikult muigele. Tema jaoks tundub ilma radarita meresõit täiesti võimatuna, rääkimata veel sellest, et seda tihedas udus teha tuleks. Ometi käisid tookord mereasjad nii, nagu olen siin kirjeldanud, midagi ilustamata ega ka süngemaid värve lisamata. Ajad lihtsalt olid sellised.

Minu mereteekaaslastest, laevajuhtidest, kes minuga koos Kamtšatkale lähetati, pole kahjuks enam kedagi meie sekka jäänud. Seega kaoks koos minuga viimane võimalus noist aegadest lähemalt pajatada. Usun, et tollased meresõidutingimused Kaug-Ida vetel, millega iga laevapere, lootmata mingile kõrvalisele abile, pidi omal jõul hakkama saada, samuti sealne loodus ja tublid meremehed väärivad seda, et neid siin meenutada ja tollele ajastule pisutki valgust heita.