Me ei alga ega lõppe kaantega. Väita, et viimases mustandis on midagi lõplikku, on läbinisti petlik, sest viimane sõna pole mitte kunagi autoril. Meie üksteise ning teiste lugemise viisid paljunevad nagu põlluhiired odraväljal – loen sind ekraanilt, loen su žeste ja pooleldi kipras kulmu, loeme õhtuste kultuuriuudiste subtiitreid ning sina loed hommikuti duši all läbi kõigi šampoonipudelite etiketid, kuniks viimnegi tilk kuuma vett on boilerist välja nirisenud, aga ma ei pane seda pahaks.

Heneliis Nottoni «Tähed Agnesele» on korraga nii isiklik pühendus kadunud sõbrale kui ka teoreetiline mõtisklus kirjutamisest, lugemisviisidest ning sellest, kuidas oleme harjunud lugusid jutustama. Sündinud tihedas koostöös illustraatori Maria Izabella Lehtsaare ja graafilise disaineri Agnes Isabelle Veevoga, põimib raamat sisu ja vormi, teksti ja pilti, fiktsiooni ja reaalsust, popkultuuri ja filosoofiat ning oma ja võõrast teksti, moodustades kokku mitmeplaanilise dramaturgiaga rännaku. Lisaks julgustab isiklikkust väärtustav raamat lugejat kaasa mõtlema, märkmeid tegema, mõtteid alla joonima ja eri viisidel sõna sekka ütlema.