paar tera kellaliiva verre nõrgus –
nüüd saatus avaldab end topelttoones
maailmahäälest eristub üks kõrgus –
müts pääst et igavik ei lõhkeks soones

end kõiksus siiski kogub kokku mus
ma avan aknad – kui see miskit muudaks
nii kestab eluaegne kohkumus –
ning elan mujal – mujal vaevalt suudaks